Welcome to Texas, pulmad ja Walmart

Taaskordne lennureis Bostonist Houstonisse... 4,5 tundi Southwest airlinesiga ... uhh ma olen vasinud lennukitest ja lennureisidest. Samas oli seekordne lend pooltyhi ning seega sai igayks meist enda valdusesse terve rea - nii voib lausa lendamist nautima hakkata - voi siis ikkagi mitte. Meie piloot osutus naljaninaks ning hoidis tuju yleval kogu lennu valtel..."Siin teie piloot.. soovitan sygavalt teil  telefonid valja lylitada kui oma lahedasi telefoni otsas armastate.. voi siis kui ei armasta voite  kasutatada ka vangemaid sonu.".. " Oleme joudnud X korgusele.. tundke ennast kui kodus, aga 4 tunni parast valjuma peate sellegipoolest".. " Oleme joudnud Houstonisse. Kui teil soojast villand saab, siis viin teid tagasi. Arge unustage siis minu poolt Texas steaki syya" jne jne.. meie olukorras tundusid need muidugi naljakamad kui siin neid tolkides.

Houston ei votnudki meid seekord vastu kuumapahvakuga nakku.. jah eks ole jaanuar ka ning toelist sooja tuleb veel natukene oodata. Siiski siiski lyhikesed kaised on taielikult juba kantavad.
Enamik mehe perekonnast elab Houstoni nn aarelinnas nimega Alvin (moned pildid allpool) ning arvatavasti seame end ka ise siin sisse...voi siis korvallinnas - eks aeg naitab. Houstonisse soit kaib kiiresti.. u 25-30 min, kesklinna 40 min. Yleyldse moodetakse siin vahemaad tundides mitte miilides ning ilma autota on igasugune liiklemine praktiliselt voimatu - uskuge mind- tipptunnil ummikutes olla  ei ole monus. Alvin aga on monus vaike Texase linnake, kus tegelikult koik eluks vajalik olemas ning kui mitte, siis on see autosoidu kaugusel. Elanikke kuskil 24000 ning rassiliselt ysna  kirju nagu enamus Houstonist, suurem osa siiski valged ja mehhiklased. Siin linnas voib kohata ysna tihti toelist lounaosariikide aksenti, kaitumismaneeri, olekut ning kylalislahkust. Toredad vanatadid poekestes voi dinerites poorduvad sinu poole sooja tervitusega: "  Hi Honey how are you today. How can I help you sweetypie?" kui nyyd kujutate ette, et see on oeldud tosise lounaosariigi aksendiga siis vahest saate ettekujutuse selle linnakese sarmist. Loomulikult vottis sellise poordumisega harjumine minul kui Eestimaal yles kasnavud naisel paris tykk aega, aga nyydseks olen oppinud seda armsaks pidama.

Esialgu seame end sisse Wyatti ema juures - seniks kuni leiame endale paris oma elamise. Loomulikult loodame, et see juhtub ysna pea. Esialgu oli mehel plaan kodu valmis vaadata, aga mulle oli oluline koht oma silma ja tunnetusega yle vaadata.
 Meie esimene kaik Texases peale kohvrite mahalaadimist oli ekskursioon Walmarti, mis on  tohutu suur supermarket, mis levinud yle Ameerika. Mitte, et mulle Walmartis pakutav nii vaga meeldiks, aga see nn ekskursioon kaib minu meelest Texases kaigu juurde, vahemalt siin, Alvinis, kus see lausa 24 tundi avatud on ning kus oositi voib palju  huvitavat ja naljakat naha...nt shoppamine pidjaamades. Samas mitte kunagi ei ole ma vist walmartist valjunud ilma midagi ostmata.. nagu ka seekord...aga jah nagu oeldud eelistan tavaliselt siiski mujal shoppamist.

Terve jargmine paev moodus pulmadeks ettevalmistusi tegemas. Olime kutsutud Wyatti oetytre pulma, kes abiellub Ameerika Hiina mehega. Kuna kokku tuleb terve suguvosa siis oli see mulle ja poistele ka voimalus sugulasi tervitada yle pika pika aja ning neile esimene kord Patrickut naha.  Njah kuigi mees on Houstonis yles kasvanud siis siiski suutsime Houstonis ara eksida ning mitu korda ringi tiirutada - jah, meil oli Gps olemas, aga ka see oli taielikult segaduses viimaks... tulemusena 1 tunni soidu asemel, laks meil kolm ning oma ilusad riided pidime selga panema  tee korval bensukas, mis veel tagatipuks osutus veokitejuhtide peatus- ja puhkepaigaks. Jube oli - ausona- seal tiirles ikka vagagi kummalisi persoone - tanasin taevast, et tervena valja saime. Hahah ja mis koige "toredam" - sain kutse ka  veokisoidule seltsiliseks  tulla....vastamata mul pakkujale jai ning uksed kindlalt lukustatud pyydsime leida oige suuna.

Pulmad olid ilusad nagu pulmad ikka kuid  vaga vaga suured ja uhked. 250+ inimest, uhke kahekorruseline pulmahoone, buffelaud, diskor, photobooth jne jne... aga me nautisime ka taiega. Oma 50+ korda  kuulsin ja kordasin seda sama fraasi : " Hi. How are you, It is so nice to see you/ meet you".. seda muidugi ameerikaliku naeratuse saatel ning vastava haaletooniga.. ei tegelikult oli tore, sest sugulastega kohtun alati hea meelega ning kuna muusika vali ning rahvast palju, siis eriti muud raakida ei olnudki vaga voimalik. Muidugi sai ikka yhe voi teisega pikemalt ka vesteldud ning meie ohtu vaike staar oli muidugi Patrick, keda uudistama ja musitama tuldi  - vaene vaike, koik see rahvahulk vasitas ta nii korralikult ara, et vajus sygavasse unne juba kl 8 ohtul ning ei hairinud teda ei vali muusika, seltskond ega ilutulestik. Christianit naiteks ei onnestunud meil aga terve ohtu valtel naha, kuna see kadus valja mangima koos omavanuste sugulastega ning vaevalt joudis vahepeal pulmatordi alla kugistada.
Otse loomulikult kohtusime ka uute inimestega ning ikka kordasime eelpool mainitud  viisakusfraase. Kuna minu abikaasa on vaga jutukas siis jouab ikka teema sinnani, et ma ei ole Ameerikast parit. " Oh where are you from?" - " Estonia"  - " Uh?" ... oh mind kyll - unustasin kuidas vastata sellele kysimusele. tavaparaselt on minu esimene vastus : " I'm from Europe" ning umbes 50 % jaab selle vastusega kenasti rahule. Edasisel kysimisel vastan" Northen Europe", millega jaab rahule jargmised 25 %, noh ja kui siis edasi kysitakse siis vastan juba - I'm from Estonia ning lisan kohe juurde - It is near Finland and Sweden / selle vastusega jaab rahule 24% ning kui siis juhtub, et suhtlen selle ylejaanud 1 %ga siis raagin ja kirjeldan juba pikemalt kus ja kuidas.

Kohalejoudmine

Otsus kolida tagasi Ameerikasse tuli vaikselt, arvatavasti viimase aasta jooksul. Miks? Mhm ei oskagi nagu otseselt vastata. sest tegelikult ju koik toimis. Eks ta suuremal maaral ole ikkagi minu kalli abikaasa Wyatti otsus, kes on viimased peaaegu 6 aastat siin minuga koos elanud. Ameeriklasele on siin kohanemine ikkagi paris keeruline ning paljud asjad ajasid tihtipeale tema harja ikka ysna punaseks...kuna juuksed puuduvad, siis oli see lausa silmaga margatav.. haha.
 Suur osa otsusest on ka meie tohutul suguvosal, sest leidsime, et lastel oleks ikkagi palju toredam ules kasvada omavanuste sugulaste keskel. Jah, kes veel ei tea, siis minu abikaasa on 10-lapselisest perest ehk siis kokku 6 venda ja 4 ode. Algselt oli neid 12 aga kaks lahkusid traagiliselt juba lapseeas. Seega minu ammal on 35 lapselast, kellest vanim minuga yheealine ning noorim meie Patrick, samuti juba 7 lapselapselast ning yks veel tulekul ja kui veel arvestada, et perre kuuluvad ka Wyatti tadi oma laste ja lapselastega siis voite ette kujutada kui suur meie suguvosa siin on ning miks nendest nii raske eemal olla on. Samuti on meie suur pere siin tohutult kokkuhoidev, nii et yritusi, kokkusaamisi, koostegevust jatkub peaaegu igasse nadalasse.
Igatahes otsus sai tehtud ning arvestamata seda, et minul on roheline kaart juba kord olnud ning olen Texases elanud 3 aastat, tuli meil viisaga alustada algusest...ootasime 11 kuud, aga katte selle lopuks saime. Nyyd olin aga dilemma ees kuidas mahutada meie 4 elu nelja kohvrisse.. ok ok valetan... mees vottis kaasa veel 3 kohvrit augustis koju naastes, aga ikkagi... mida votta, mida jatta????? Pakkisin, kaalusin, korjasin asju vahemaks, kaalusin, lisasin juurde, vahetasin osa asju teiste vastu, kaalusin, votsin vahemaks jne jne...noh jah pakitud igatahes sai, kuigi palju asju pidin ka maha jatma... aga teie kallid sobrad saate siin ju mind aidata kui kylla tulete .. eks? Lennujaamas muidugi selgus, et kahe kohvri kaal oli u 500 gr yle lubatud piiri, aga probleemi sellest onneks ei tekkinud... uh....
Lennureisi pelgasin vaga - mitte just lendamise enda parast vaid selleparast kuidas minu 17 kuune selle yle elab voi ehk tolkes kuidas mina selle liikuva aastasega yle elan. Tanan siinkohal sydamest kallist eluaegset sobrannat, kes mind autoga Soome lennukile viis, sest ega ma seda kyll ette ei kujutanud kuidas nelja kohvri, nelja kasipagasi, vankri ja kahe lapsega laevale ja parast lennujaama jouaksin. Pagas onnelikult antud, turvavaravatest labi lainud asusime teele ... vahemaandumine Islandil, kus tunni seal veedetud aja jooksul onnestus kohata oppejoudu Tallinna Ylikoolist, kes oli samuti Ameerika poole teel...

Minu suureks yllatuseks laks lennureis paremini kui oodata oskasin... eks see huvitav oli, aga yle elasime. Meie onneks oli molematel lendudel osad kohad tyhjad, nii et saime enda valdusse kolmese istmerea. millest oli tohutu kasu... lisaks veel snakid, raamatud, manguasjad ja videoekraanil mangitavad multikad  ja nii see aeg laks. Mnjah oleks peaaegu mainimata jatnud, et 3 tundi enne kohalejoudmist kais mul korraks laine yle pea ja motlesin oudusega kuidas edasi... aga see kestis vaid moned minutid ja laps rahunes peagi, kusjuures magamisest 9 tunni jooksul polnud juttugi kui valja arvata vaike 25 min uinak....
Piiril laks koik ysna ladusalt, kuna saabusin elamisviisaga siis pidin ekstra kontrolli labima kuid onneks probleeme ei tekkinud... ja pere oligi taas koos - kyll mitte veel Texases vaid Bostonis, kus elab meheode ning kus otsustasime peatuda paar jargmist paeva.
Jargmise paeva hommikul laksime nagu ikka Ameerikas kombeks restorani hommikust sooma... noh voi siis Dinerisse nagu siin neid kutsutakse. Olin juba unustanud kuivord suured voivad siinmail portsjonid olla ning piiludes korvallauda tekkis kysimus kuhu see toit koik pannakse... ehk siis otsustasime mehega soogi kahepeale votta ning sellest sai rohkem kui kyll...munad, kartulid lihaga, kaks taldrikusuurust pannkooki...kahju, et siin korvale varsket ei panda nagu meil kombeks, sest koik kokku oli ikka vaga rammus. Kohvi toodi lauale kannuga kuigi tellisin vaid yhe tassi ning yleyldse olin lauas ainuke, kes kohvi kysis.. noh jah  ega ma ei kurda. Pannkookide siirupiga soomist pole ma siiani ara oppinud ning kuigi pere mind natuke imelikult vaaatas, siis soin need ikka moosi mitte suhkrusiirupiga. Kuna vesi on siinmail koikides restodes tasuta siis palusime ka klaasi vett, mis jai meist puutumata... vesi haises nagu kloriin .. vakk vakk...

Kuna minu abikaasa on ajaloo huviline siis muidugi ei saanud me ka seekord yle ega umber kohalike vaatamisvaartuste kylastamisest...vahva oli, sest New England ehk siis Ameerika idaosa on koht, kust Ameerika alguse sai ning vaatamist on siin rohkem kui kyllalt...
Kuna paari paeva parast toimuvad Texases suured pulmad, siis pidin kleidi leidma ja pisemale midagi kenamat selga panemiseks.. kaisime labi terve kaubanduskeskuse, aga kleiti leida ei onnestunudki, sest parajasti toimub talveriiete vahetus suve omade vastu ning koik sobivad olid kas juba ara ostetud voi ara pandud. Ausalt ei oleks seda uskunud, et Ameerikas kleidi leidmine selline probleem on, kuna siin on absoluutselt koike.... lopuks leidsin kena musta kleidi targetist juba texases olles.. ptss... see on meie saladus...