Kohalejoudmine

Otsus kolida tagasi Ameerikasse tuli vaikselt, arvatavasti viimase aasta jooksul. Miks? Mhm ei oskagi nagu otseselt vastata. sest tegelikult ju koik toimis. Eks ta suuremal maaral ole ikkagi minu kalli abikaasa Wyatti otsus, kes on viimased peaaegu 6 aastat siin minuga koos elanud. Ameeriklasele on siin kohanemine ikkagi paris keeruline ning paljud asjad ajasid tihtipeale tema harja ikka ysna punaseks...kuna juuksed puuduvad, siis oli see lausa silmaga margatav.. haha.
 Suur osa otsusest on ka meie tohutul suguvosal, sest leidsime, et lastel oleks ikkagi palju toredam ules kasvada omavanuste sugulaste keskel. Jah, kes veel ei tea, siis minu abikaasa on 10-lapselisest perest ehk siis kokku 6 venda ja 4 ode. Algselt oli neid 12 aga kaks lahkusid traagiliselt juba lapseeas. Seega minu ammal on 35 lapselast, kellest vanim minuga yheealine ning noorim meie Patrick, samuti juba 7 lapselapselast ning yks veel tulekul ja kui veel arvestada, et perre kuuluvad ka Wyatti tadi oma laste ja lapselastega siis voite ette kujutada kui suur meie suguvosa siin on ning miks nendest nii raske eemal olla on. Samuti on meie suur pere siin tohutult kokkuhoidev, nii et yritusi, kokkusaamisi, koostegevust jatkub peaaegu igasse nadalasse.
Igatahes otsus sai tehtud ning arvestamata seda, et minul on roheline kaart juba kord olnud ning olen Texases elanud 3 aastat, tuli meil viisaga alustada algusest...ootasime 11 kuud, aga katte selle lopuks saime. Nyyd olin aga dilemma ees kuidas mahutada meie 4 elu nelja kohvrisse.. ok ok valetan... mees vottis kaasa veel 3 kohvrit augustis koju naastes, aga ikkagi... mida votta, mida jatta????? Pakkisin, kaalusin, korjasin asju vahemaks, kaalusin, lisasin juurde, vahetasin osa asju teiste vastu, kaalusin, votsin vahemaks jne jne...noh jah pakitud igatahes sai, kuigi palju asju pidin ka maha jatma... aga teie kallid sobrad saate siin ju mind aidata kui kylla tulete .. eks? Lennujaamas muidugi selgus, et kahe kohvri kaal oli u 500 gr yle lubatud piiri, aga probleemi sellest onneks ei tekkinud... uh....
Lennureisi pelgasin vaga - mitte just lendamise enda parast vaid selleparast kuidas minu 17 kuune selle yle elab voi ehk tolkes kuidas mina selle liikuva aastasega yle elan. Tanan siinkohal sydamest kallist eluaegset sobrannat, kes mind autoga Soome lennukile viis, sest ega ma seda kyll ette ei kujutanud kuidas nelja kohvri, nelja kasipagasi, vankri ja kahe lapsega laevale ja parast lennujaama jouaksin. Pagas onnelikult antud, turvavaravatest labi lainud asusime teele ... vahemaandumine Islandil, kus tunni seal veedetud aja jooksul onnestus kohata oppejoudu Tallinna Ylikoolist, kes oli samuti Ameerika poole teel...

Minu suureks yllatuseks laks lennureis paremini kui oodata oskasin... eks see huvitav oli, aga yle elasime. Meie onneks oli molematel lendudel osad kohad tyhjad, nii et saime enda valdusse kolmese istmerea. millest oli tohutu kasu... lisaks veel snakid, raamatud, manguasjad ja videoekraanil mangitavad multikad  ja nii see aeg laks. Mnjah oleks peaaegu mainimata jatnud, et 3 tundi enne kohalejoudmist kais mul korraks laine yle pea ja motlesin oudusega kuidas edasi... aga see kestis vaid moned minutid ja laps rahunes peagi, kusjuures magamisest 9 tunni jooksul polnud juttugi kui valja arvata vaike 25 min uinak....
Piiril laks koik ysna ladusalt, kuna saabusin elamisviisaga siis pidin ekstra kontrolli labima kuid onneks probleeme ei tekkinud... ja pere oligi taas koos - kyll mitte veel Texases vaid Bostonis, kus elab meheode ning kus otsustasime peatuda paar jargmist paeva.
Jargmise paeva hommikul laksime nagu ikka Ameerikas kombeks restorani hommikust sooma... noh voi siis Dinerisse nagu siin neid kutsutakse. Olin juba unustanud kuivord suured voivad siinmail portsjonid olla ning piiludes korvallauda tekkis kysimus kuhu see toit koik pannakse... ehk siis otsustasime mehega soogi kahepeale votta ning sellest sai rohkem kui kyll...munad, kartulid lihaga, kaks taldrikusuurust pannkooki...kahju, et siin korvale varsket ei panda nagu meil kombeks, sest koik kokku oli ikka vaga rammus. Kohvi toodi lauale kannuga kuigi tellisin vaid yhe tassi ning yleyldse olin lauas ainuke, kes kohvi kysis.. noh jah  ega ma ei kurda. Pannkookide siirupiga soomist pole ma siiani ara oppinud ning kuigi pere mind natuke imelikult vaaatas, siis soin need ikka moosi mitte suhkrusiirupiga. Kuna vesi on siinmail koikides restodes tasuta siis palusime ka klaasi vett, mis jai meist puutumata... vesi haises nagu kloriin .. vakk vakk...

Kuna minu abikaasa on ajaloo huviline siis muidugi ei saanud me ka seekord yle ega umber kohalike vaatamisvaartuste kylastamisest...vahva oli, sest New England ehk siis Ameerika idaosa on koht, kust Ameerika alguse sai ning vaatamist on siin rohkem kui kyllalt...
Kuna paari paeva parast toimuvad Texases suured pulmad, siis pidin kleidi leidma ja pisemale midagi kenamat selga panemiseks.. kaisime labi terve kaubanduskeskuse, aga kleiti leida ei onnestunudki, sest parajasti toimub talveriiete vahetus suve omade vastu ning koik sobivad olid kas juba ara ostetud voi ara pandud. Ausalt ei oleks seda uskunud, et Ameerikas kleidi leidmine selline probleem on, kuna siin on absoluutselt koike.... lopuks leidsin kena musta kleidi targetist juba texases olles.. ptss... see on meie saladus...