Njaa... avasin täna oma blogi ja kohkumusega avastasin, et viimane postitus on kirjutatud esimesel veebruaril!!!!! Teadsin, et pole ammu kirjutanud, aga ei arvanud, et nii palju aega on möödunud.. Olen peaaegu iga päev mõelnud, et istun arvuti taha ja kriban oma kogemused siia, aga nagu näete, siis mõteteks on need ka jäänud. Päev läheb päeva järel ning iga uus päev toob midagi uut ning ettenägematut, mistõttu jääb kirjutamine tahaplaanile. Igatahes loodan, et järgmine postitus tuleb kiiremini kui seekordne, eriti kuna kirjutada on paljust. Eks praegugi põõnaks heal meelel oma aastase kõrval, aga ei....
Jaanuar ja veebruari algus möödus meil suuresti kodu otsimise tähe all.... vaatasime mitmekümneid erinevaid maju, kortereid, ridaelamuid jne jne.... Nii tohutu raske on otsustada mida võtta, mida jätta. Seega lõpuks jõudsime tõdemuseni, et rendime korterit aastakese ning püüame selle aja sees välja mõelda kus linnas, millises majas tahame elada. Anname endale natuke aega ringi vaadata, mitte ei hüppa pea ees vette ning riskime hilisema pettumusega.
Korterid on siin peamiselt erafirmade omanduses ning moodustavad enamasti 6- 20 majast koosneva korterikommuuni, mida siis haldab vastav firma. Meie elame 8st majast koosnevas korteriühistus, millel siis olemas bassein, pesula, park ning nn clubhouse. Meeldivaks teeb siin elamise suhteliselt vähene majade arv ning seega ka inimeste arv. Elame teisel korrusel kolmetoalises korteris, millel ruutmeetreid 82m2. Seega üsna suur ja hubane.. suure rõduga ning kahe sisse kõnnitava garderoobiga. Meie magamistoas olev garderoob on umbes sama suur kui vene ajal ehitatud kolmetoalise korteri väikseim tuba...
Üha enam tõden, et tegime õige valiku, kuna otse majakompleksi kõrval on suur park jalutusraja , staadioni ning palliväljakutega. Käin lastega tihti 2 kilomeetrisel spordirajal kõndimas ja loodust nautimas, sest asub see suurtest teedest üsna eemal. Homme püüan mõned pildid ka lisada. Kuna ilmad on olnud mõnusad - ehk siis tõlkes sellised keskmise Eesti suve kraadides - siis oleme lastega iga päevaselt pargis. Mitte keegi ei möödu sinust tervitamata ning tihti küsimata kuidas läheb ja soovides edu... see on pool, mis mulle Ameerikas tõeliselt meeldib - inimeste sõbralikkus ja soe olemus - jah võime pikalt vaielda teemal, kas see on ehe või mitte, aga olgem ausad....pigem mitteehe sõbralikkus kui ehe sallimatus... kas pole?
Kuna alustasime siin praktiliselt algusest, siis loomulikult olime pikalt ka mööbli ning sisustuse otsingutel. Taaskord pidin tõdema kuivõrd ebatasakaalus on Eestis palga ja hinna suhe. Absoluutselt igal pool, kus poodlesime pakuti suuri allahindlusi...osta üks saad teie tasuta, pool hinnast, 25% soodsam jne jne. Leidsime endale suure 4-kohalise diivani koos kiiktugitooliga vaid 500 $ eest ning kogu sisustus läks meile maksma kuskil 1500 $. Pole paha kas pole??? Ok olen aus - mõned üksikud asjad saime ka pereliikmetelt, kuid see moodustab vaid tühise osa kogusummast. Samas - teenused nagu internet, televisioon, mobiiltelefon on siiski odavamad Eestis.
Nagu eelmises postituses mainisin, siis ootas meid veebruari alguses ees Superbowl party.. ehk siis superbowl on suur spordisündmus Ameerikas, kus kaks parimat Ameerika jalgpalli meeskonda võistlevad võidu ja tiitli nimel ning seda sündmust tähistatakse tavaliselt suurte pidudega. Olime meiegi kutsutud ühele sellisele. Nimelt meie pere sõpradel on traditsioon juba viimased 12 aastat seda korraldada. See perekond ja nende maja on nagu koopia eht-ameerikalikust elustiilist ehedast Ameerika perefilmist. ei, ärge mõistke mind valesti....nad on väga soe, sõbralik ja tore perekond ning väga head sõbrad, aga eestlasena on nad alati olnud mulle võrdluseks filmidele. Nende maja on suur kahekorruseline valge elamu, kust ei puudu valge sammastega terrass, kiikpink maja ees ning masti heisatud Ameerika lipp. Nende elutuppa mahuks vabalt ära tavaline hrjusovtka 3-toaline korter. Garaazist on aga ehitatud tõeline mancave - kahe supersuure ekraaniga telekaga, baari, piljardilaua ning seinetele naelutatud püssidega.. jep... see garaaž ise juba on väärt külastamast.
Selle pere traditsioonide kohaselt toimub võrdselt superbowliga ka kokanduslik võistlus ning selle aasta teemaks oli chilli. Juurdlesin pikalt kas üritada osaleda või mitte, aga kuna aega jäi väheks siis otsustasin mitte. Ka ei viinud ma seekord mitte midagi eestilikku vaid tegin tavalise puuviljasalati, mis osutus lõpuks õigeks valikuks kuna oli ainus värske asi kogu toodud toitude juures. Ega ma ausalt ei oskagi öelda enam, kes võistlesid seekord superbowlis, aga tean, et oli üks igavamaid võistlusi aastate jooksul. Naised tavaliselt jutlevad niisama ning ootavad reklaame, mis superbowli ajal on tavalisest naljakamad, mehed elavad aktiivselt kaasa tehes panuseid. Igatahes oli kokkuvõttes mõnus ameerikalik õhtupoolik.
Meil on ka esimest korda väiksemaga arsti juures käidud. Uude korterisse kolimise järel tekkisid nimelt tema põskedele, kätele ja jalgadele punased täpikesed, mis ei olnud ei nakkushaigus ega ei tundunud olevat ka allergia.. või siis siiski oli.. ma ei tea. Peale seda kui need täpid 3 nädala jooksul ära ei kadunud viisime poisi siis arstile. Olgu öeldud, et siin peab ostma eraviisilise ravikindlustuse, sest enamus tööandjatest seda ei anna. Ühesõnaga ravikindlustus meil puudub. Niisiis läks meie arstivisiit maksma 140$. Selle raha eest siis kaaluti ja mõõdeti, vaadati üle vaktsineerimispass ( vahepõikena on siin vaktsineerimine peaaegu sunduslik...tegelikult mitte aga lasteaed ja kool ei võta last vastu kui seda pole ning sõltuvalt arstist võidakse sinust keeldumise korral ka lastekaitsele teatada - aga ma ei peatu sellel pikemalt, sest siis ei suudaks ma pidama saada ha). Meiega tegeles peamiselt medõde, kes lapse üle vaatas, lisaküsimusi ei esitanud, pani diagnoosi ning läks seejärel arstiga läbi rääkima. Tuli tähtis arst, oli ruumis 30 sekundit, ütles, et ühineb diagnoosiga ja läinud ta oligi. Mnjaa ausalt olen sellest siiani häiritud, sest diagnoos oli see, et diagnoosi pole... ei ole allergia, ei viirus ega midagi muud arvatavasti ka mitte...grrrrrrrrrr.. aga ei ma ei kirjuta rohkem, sest mina ju midagi muuta ei saa... Igatahes on nüüdseks täpid enamjaolt kadunud...
Suurem laps on nüüdseks 2 kuud koolis käinud ja oma esimese veeranditunnistuse ka kätte saanud. Kirjutan koolist, süsteemist pikemalt järgmises postituses, sest rääkida on paljust...niipalju vaid mainin ette, et Eesti koolisüsteem tundub üha enam ideaalilähedane.. oh jah...
Ah jaa.... vahepõikeks.... kui Christian oli 2 nädalat koolis käinud tuli ta ühel päeval koju reklaamlehega. Mis te arvate mida see sisaldas??? Muidugi kutset ja reklaami iludusvõistlustele nagu meiegi võime Eestis ühelt telekanalilt nautida. Pikalt ja laialt kirjutati milliseid fotosid teha, millised voorud toimuvad, millised auhinnad ootavad ja muidugi mis see kõik maksma läheb. Haha. Kutse maandus prügikastis. Kõik!
Mis veel - ah jaa - JÄÄTISEAUTO!!!! Igal nädalavahetusel sõidab läbi naabruskondade suur ja värviline jäätiseauto, mis valju muusikaga kutsub lapsi jäätisele. Christian on muidugi vaimustuses ning Patrick hakkab ka mõistma, mida see muusika tähendab. Ühesõnaga üritan nädalavahetusel alati sularaha rahakotis hoida, et lastele ühel või teisel päeval väike jäätis lubada. Tegelikult tore traditsioon siin, eriti kui laps mõistab, et alati ei pea ostma.
Püüan siis hiljemalt esmaspäevaks mõned pildid siia laadida ning juba varsti kirjutan taas.. Bye bye
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar