Long time no see..... ok suvi on toepoolest lainud aarmiselt kiirelt ja tegusalt ning pole mahti olnud oma blogi avada ja kribada koigest huvitavast mida siin kogenud olen. Aga ei viitsi hetkel pikemalt selgitada ning asun kohe teema kallale. Kuna kirjutamiseks materjali on kogunenud rohkelt, siis oli natuke keeruline otsustada millest alustada ja millega lopetada ning moningase arupidamise ( endaga loomulikult - selle koige targemaga irw) tagajarjel otsustasin kirjutada meie autoreisist labi mitme osariigi iga lapse unistuste maale.
Oleme mehega ysna spontaansed inimesed ning seega otsus votta ette reis Orlandosse tuli vaid 5 paeva enne reisi algust. Paris crazy eh? Vahemalt siinsed sugulased, kes koik on pikad kaalutlejad ja planeerijad seda igatahes arvasid.. no need kellele vahemalt teatasime.
Kiirelt veel ameeriklastel peatudes oleme mehega alati imestanud, et miks tavaline ameeriklane eriti ei reisi ja kui siis vahemalt 2 aastat seda koike planeerib. Vahemalt siin lounas on rohk suurel majal, suurel autol voi paaril, suurel basseinil jne jne...asi ei ole rahas - ei - seda jatkuks kyll ja kyll kuid paljudel puudub soov ning tahtmine. Olen sattunud raakima paljude lounaosariiklastega, kellest enamus pole kordagi valismaal kainud, suur osa pole nainud teisi osariike ning paljud pole isegi oma maakonnast valjas kainud. Nagu selgitas mulle yks 20-tes neiu - mul on siin koik olemas, miks ma peaksin mujale minema, pealegi lennukid on terroriste tais... uhoh? Eks ka oma peres vaadatakse meid mehega kui poolearulisi ( loomulikult mitte koigi poolt)
Yhesonaga siis asusime teele hommikul peale Ameerika iseseisvuspaeva ning olime valmis pikaks 16-tunniseks reisiks labi 5 osariigi. Pakkisime kaasa endale hommiku/ ja lounasoogid, joogid ja lastele lobustavaid mange ja tegevusi. Natuke muretsesime oma 2-aastase taluvuspiiride parast autos kuid etteruttavalt tuleb mainida, et 2-aastane oli super tubli ning rohkem virises meie 10-aastane...
Esmalt tuli meil labida kaks tundi Texast, et jouda Lousiana piirile. Texas on tegelikult vaga ilus ja siin on rohkelt naha ja teha kuid tee Lousianani oli pehmelt oeldes depressiivne... tegelikult nii ongi, et Texase maanteedel soites midagi suureparast ei nae. Labisime mitmeid imevaikseid Texase linnakesi, mis olid mitmeid kordi rohkem depresiivsed kui Eesti depresiivsed vaikelinnad.. irw... Siinjuures tahan mainida, et soites Texase laiadel maanteedel paikeseloojangu ajal on imeline... siin on midagi maagilist rohketes varvides paikeseloojangus aaretus taevalaotuses, mis kumab yle Texase maastiku ja kui veel lisada taustaks country muusika siis on pilt igatahes nagemist vaart....
Soit labi Louisiana mulle meeldis.. tegelikult on kummaline kuidas vaid moned kilomeetrid peale piiri hakkab maastik muutuma... Louisiana labimine vottis lausa 6 tundi kuid see ei olnudki nii igav kui olin arvanud... maanteed aaristavad laiad loputud rabamaastikud yheskoos sinna kuuluvate erisuuruses veesoppidega ning rabataimestikuga.. imeilus... Lousiana rabatuuril tuleb igatahes kord ara kaia....
Missisippist ja Alabamast labisoit oli suht lyhike - umbes tund voi poolteist kummaski kuid maanteed olid palistatud suurte masiivsete puudega ning koik oli vaga vaga roheline .. metsa oli molemis isegi nii palju, et vaga raske oli mobiilil levi leida...Mobile Alamabama oli piirilinn Alabama ja Florida vahel ning Floridasse joudmiseks tuli labida veealune tunnel ning kilomeetreid pikk sild .. igatahes Floridasse joudmisel olime jarjest soitnud kuskil 11 tundi kuid veel 5 ootas ees, et jouda Orlandosse ( ok pisikesi peatusi tegime teel siiski) . Ysna vasinuna soitsime veel paar tunnikest ning oo veetsime Tallahassees...
Orlandosse joudsime keskpaeval ... Orlando on taaskord tohutu suur Ameerikalik linn... meie veetsime kyll suurema osa oma ajast turistidele moeldud aladel kuid mehe sobraga ringi soites nagime ka natuke nn tavaelu - ei erine yks Ameerika linn teisest vaga palju... igas suures linnas on rikkad linnaosad, linnaosad keskklassile ning vaesemad, mis tihti on ka suurema kuritegevusega linnaosad...igatahes kuidagi sattusime sobra eestvedamisel toidupoodi, mis ei asunud just koige paremas linnajaos ning paris hirmus oli ikka...
Orlando turistidele moeldud alad on rikkalikud, varvikirevad, palju huvitavat ja meelelahutuslikku pakkuvad kus restoran on restoranis kinni, tanavatel naeb erinevaid meelelahutajaid ning pildistada on tohutult palju.. tasub minna! Mina vordleks Orlandot natuke Las Vegasega miinus tohutud kasiinod kuid lisades lobustusmaailmad lastele... nagu ytlesin mehele, siis Orlando minu jaoks on nagu laste Las Vegas, mis kindlasti ei tahenda, et taiskasvanute jaoks poleks piisavalt tegevust / on ja rohkemgi veel.
Kuna erinevaid lobustusparke on Orlandos tohutult ning juba Disneyworld koosneb 4 erinevast masiivsest pargist siis otsustasime laste vanust arvestades kahe kasuks - Universal studios ja Disneyworldi Magic Kingdom park... siinkohal tuleb raakida kuidas meil onnestus piletid molemasse palju odavamalt saada, sest taishind pere jaoks on ikka paris palju.
Orlandosse joudes peatusime turistide tervituskeskuses, mis ei osutunud mitte millekski muuks kui puhkuseosakuid myyvaks kohaks, mis nn tuuril kaimise eest nende hotellides andis lobustusparkide pileteid poole hinnaga... noh mis siis ikka.. lubatud tunnike tuuri hotellis ei tundunudki nii hull ning panime mehega nimed kirja....ja esimesele tuurile mines ka teisele, sest see lubas ka Disneyworldi pileteid poole hinnaga... ok ...jaaaah! Igatahes tunnikesest oli asi kaugel ning molemal tuuril, mis olid erinevatel paevadel veetsime ligi 3 tundi eriti agressiivsete myygimeestega... Kiirelt olgu oeldud, et puhkuseosakuid me ei ostnud ja jaime endale kindlaks... igatahes naljakas oli vaadata-kuulda kuidas magusa naoga roomsatujulistesat myygimeistritest said EI-d kuuldes vihase, solvunud nagudega ja agresiivsed inimesed... ha! AAaaa ja veel.. 35000ga pakutud puhkuseosakust sai meie pidevalt EId kuuldes 20 000, siis 12 000 ja lopuks 7000... eh arvan et kui oleks oelnud, et annan teile 2000 sulas, siis oleks vast seegi labi lainud... igatahes oma poole hinnaga piletid koos tasuta hommikusookidega saime katte ja olime vagagi rahul... OTSI LOLLI
Nii Universal Studios kui Magic Kingdom olid taielikult ylerahvastatud... kuid see ei seganud neid nautimast....nojah laksime sinna ka muidugi koige kuumemal ja rahvarohkemal ajal . Universal Studio juurde kuulub taiesti tasuta City walk, kus teha ja naha on samuti vaga palju... nautisime showsid, muusikat, mustkunstnikke, sooki-jooki ning luhikesi paadireise erinevatesse hotellidesse, millest igal kindel teema...pargis endas on atraktsioone paljudest tuntud filmidest- multikatest - Simpsonid, Transformers, Men in Black, Mummy, Harry Potter jne jne..
Disneyworldi Magic Kingdom on massiivne... peale auto parkimist vottis meil vahemalt 1 tund veel, et jouda parki endasse ning parklast sinna soit koosnes trammisoidust ning rongisoidust ( voi laeva) ... aga toepoolest on see koik seda ootamist vaart.. Magic Kingdom on maagiline ja muinasjutuline ning seda isegi taiskasvanutele... nagime seal vaga palju paarikesi ilma lasteta - kes olid oma pulmareisil, kes pidasid tydrukuteohtut, oli noori, keskeas ja vanemaid inimesi....inimesi yle terve maailma.... igatahes voimas....
Kuna meie kahene on tohutu Mickey fann, siis esmane kaik oligi Mickeyt vaatama ja katt suruma... arvan, et pole vaja raakida kuivord elevil meie poiss oli elusuuruses Mickeyt nahes. Tegelikult on nii, et Magic Kingdomi minemine nouab paris suurt eeltood, et valtida masse ning pikki jarjekordi...
Koik atraktsioonid olid armsad ja fantastilised - arvan, et ma ei pea neid koiki siin yles lugema kuna internet on olemas koigil. Pimeduses labiviidav electric parade, valgusshow lossi taustal ja ilutulestik lossi kohal on aga kolm asja, mida soovitan sydamest koigile.... tekib tunne nagu oleksid muinasjutus. meie pere nautis seekord rohkem Magic Kingdomi kui Universal Studiot..... Niipalju siis meie reisist seekord.... yritan nadala jooksul lisada ka moned pildid hetkel paranduses olevast arvutist...
Nagu olen mitmeid kordi maininud siis ootan sydamest koiki tuttavaid kylla...meie uksed on avatud ning votke julgesti yhendust....
Voite siis ette kujutada kui roomus ja elevil ma olin kui mu parim sobranna mulle suve algul teatas, et tuleb meile Houstonisse kylla - kyll vaid 24 tunniks, kuna teekond viib edasi Columbiasse aga siiski!!!!! Mida siis Texases naha vaid mone tunnikese jooksul??? Soit labi Houstoni.. jah aga veel???? Arvan, et tegime viimaks oige otsuse ning kallid kylalised jaid tahtma rohkemat, lubades tagasi tulla.. YEEE!!! Mida veel paremat Texases teha kui naha imelist paikeseloojangut over Mehhiko lahe ymbritsetuna Texase taimestiku ja palmipuudega ning kui veel sellele lisada varske imehea seafood.. siis on tegu taieliku kompotiga... ah jah ning kirsiks tordil veel kohtuda ekstra kummaliste lounaosariikide tadikestega, kes roosade lindikestega golfcart'il soidavad labi pisikese mereaarse linnakese.... eh .. TEXAS!!!!!! Must love it !!!!
laupäev, 6. september 2014
reede, 2. mai 2014
Pilte pilte pilte
Seekordne postitus sisaldab siis vaid lubatud pilte... pilte meie kodust ja ymbrusest...
Jargnevad pildid siis meie kodu korval asuvast pargist, jalutusrajast ja staadionist.. koike seda saame ka nautida oma rodult.. eh oleme rahul.....
 |
| Meie kortermaja |
 |
| Meie korter teisel korrusel paremal.. ah jaa tykike meie autost ka |
 |
| Jalutusrada korterikompleksi vahel |
 |
| Meie maja taga asuv kolledz |
 |
| Vaade maja tagant |
 |
| Sissesoidutee kompleksi |
 |
| Ameerika yks kuulsamaid pesapallureid Nolan Ryan on parit linnakesest, kus elame |
 |
| Majatagune tiik on paksult tais igas suuruses kilpkonne |
 |
| Vaade meie rodult |
 |
| Sellised masiivselt ilusad ja voimsad puud on Texase uhkus Jargmine postitus juba mone paeva parast.. jutustada on rohkem kui kyll..... |
laupäev, 5. aprill 2014
Siit ja sealt ...
Njaa... avasin täna oma blogi ja kohkumusega avastasin, et viimane postitus on kirjutatud esimesel veebruaril!!!!! Teadsin, et pole ammu kirjutanud, aga ei arvanud, et nii palju aega on möödunud.. Olen peaaegu iga päev mõelnud, et istun arvuti taha ja kriban oma kogemused siia, aga nagu näete, siis mõteteks on need ka jäänud. Päev läheb päeva järel ning iga uus päev toob midagi uut ning ettenägematut, mistõttu jääb kirjutamine tahaplaanile. Igatahes loodan, et järgmine postitus tuleb kiiremini kui seekordne, eriti kuna kirjutada on paljust. Eks praegugi põõnaks heal meelel oma aastase kõrval, aga ei....
Jaanuar ja veebruari algus möödus meil suuresti kodu otsimise tähe all.... vaatasime mitmekümneid erinevaid maju, kortereid, ridaelamuid jne jne.... Nii tohutu raske on otsustada mida võtta, mida jätta. Seega lõpuks jõudsime tõdemuseni, et rendime korterit aastakese ning püüame selle aja sees välja mõelda kus linnas, millises majas tahame elada. Anname endale natuke aega ringi vaadata, mitte ei hüppa pea ees vette ning riskime hilisema pettumusega.
Korterid on siin peamiselt erafirmade omanduses ning moodustavad enamasti 6- 20 majast koosneva korterikommuuni, mida siis haldab vastav firma. Meie elame 8st majast koosnevas korteriühistus, millel siis olemas bassein, pesula, park ning nn clubhouse. Meeldivaks teeb siin elamise suhteliselt vähene majade arv ning seega ka inimeste arv. Elame teisel korrusel kolmetoalises korteris, millel ruutmeetreid 82m2. Seega üsna suur ja hubane.. suure rõduga ning kahe sisse kõnnitava garderoobiga. Meie magamistoas olev garderoob on umbes sama suur kui vene ajal ehitatud kolmetoalise korteri väikseim tuba...
Üha enam tõden, et tegime õige valiku, kuna otse majakompleksi kõrval on suur park jalutusraja , staadioni ning palliväljakutega. Käin lastega tihti 2 kilomeetrisel spordirajal kõndimas ja loodust nautimas, sest asub see suurtest teedest üsna eemal. Homme püüan mõned pildid ka lisada. Kuna ilmad on olnud mõnusad - ehk siis tõlkes sellised keskmise Eesti suve kraadides - siis oleme lastega iga päevaselt pargis. Mitte keegi ei möödu sinust tervitamata ning tihti küsimata kuidas läheb ja soovides edu... see on pool, mis mulle Ameerikas tõeliselt meeldib - inimeste sõbralikkus ja soe olemus - jah võime pikalt vaielda teemal, kas see on ehe või mitte, aga olgem ausad....pigem mitteehe sõbralikkus kui ehe sallimatus... kas pole?
Kuna alustasime siin praktiliselt algusest, siis loomulikult olime pikalt ka mööbli ning sisustuse otsingutel. Taaskord pidin tõdema kuivõrd ebatasakaalus on Eestis palga ja hinna suhe. Absoluutselt igal pool, kus poodlesime pakuti suuri allahindlusi...osta üks saad teie tasuta, pool hinnast, 25% soodsam jne jne. Leidsime endale suure 4-kohalise diivani koos kiiktugitooliga vaid 500 $ eest ning kogu sisustus läks meile maksma kuskil 1500 $. Pole paha kas pole??? Ok olen aus - mõned üksikud asjad saime ka pereliikmetelt, kuid see moodustab vaid tühise osa kogusummast. Samas - teenused nagu internet, televisioon, mobiiltelefon on siiski odavamad Eestis.
Nagu eelmises postituses mainisin, siis ootas meid veebruari alguses ees Superbowl party.. ehk siis superbowl on suur spordisündmus Ameerikas, kus kaks parimat Ameerika jalgpalli meeskonda võistlevad võidu ja tiitli nimel ning seda sündmust tähistatakse tavaliselt suurte pidudega. Olime meiegi kutsutud ühele sellisele. Nimelt meie pere sõpradel on traditsioon juba viimased 12 aastat seda korraldada. See perekond ja nende maja on nagu koopia eht-ameerikalikust elustiilist ehedast Ameerika perefilmist. ei, ärge mõistke mind valesti....nad on väga soe, sõbralik ja tore perekond ning väga head sõbrad, aga eestlasena on nad alati olnud mulle võrdluseks filmidele. Nende maja on suur kahekorruseline valge elamu, kust ei puudu valge sammastega terrass, kiikpink maja ees ning masti heisatud Ameerika lipp. Nende elutuppa mahuks vabalt ära tavaline hrjusovtka 3-toaline korter. Garaazist on aga ehitatud tõeline mancave - kahe supersuure ekraaniga telekaga, baari, piljardilaua ning seinetele naelutatud püssidega.. jep... see garaaž ise juba on väärt külastamast.
Selle pere traditsioonide kohaselt toimub võrdselt superbowliga ka kokanduslik võistlus ning selle aasta teemaks oli chilli. Juurdlesin pikalt kas üritada osaleda või mitte, aga kuna aega jäi väheks siis otsustasin mitte. Ka ei viinud ma seekord mitte midagi eestilikku vaid tegin tavalise puuviljasalati, mis osutus lõpuks õigeks valikuks kuna oli ainus värske asi kogu toodud toitude juures. Ega ma ausalt ei oskagi öelda enam, kes võistlesid seekord superbowlis, aga tean, et oli üks igavamaid võistlusi aastate jooksul. Naised tavaliselt jutlevad niisama ning ootavad reklaame, mis superbowli ajal on tavalisest naljakamad, mehed elavad aktiivselt kaasa tehes panuseid. Igatahes oli kokkuvõttes mõnus ameerikalik õhtupoolik.
Meil on ka esimest korda väiksemaga arsti juures käidud. Uude korterisse kolimise järel tekkisid nimelt tema põskedele, kätele ja jalgadele punased täpikesed, mis ei olnud ei nakkushaigus ega ei tundunud olevat ka allergia.. või siis siiski oli.. ma ei tea. Peale seda kui need täpid 3 nädala jooksul ära ei kadunud viisime poisi siis arstile. Olgu öeldud, et siin peab ostma eraviisilise ravikindlustuse, sest enamus tööandjatest seda ei anna. Ühesõnaga ravikindlustus meil puudub. Niisiis läks meie arstivisiit maksma 140$. Selle raha eest siis kaaluti ja mõõdeti, vaadati üle vaktsineerimispass ( vahepõikena on siin vaktsineerimine peaaegu sunduslik...tegelikult mitte aga lasteaed ja kool ei võta last vastu kui seda pole ning sõltuvalt arstist võidakse sinust keeldumise korral ka lastekaitsele teatada - aga ma ei peatu sellel pikemalt, sest siis ei suudaks ma pidama saada ha). Meiega tegeles peamiselt medõde, kes lapse üle vaatas, lisaküsimusi ei esitanud, pani diagnoosi ning läks seejärel arstiga läbi rääkima. Tuli tähtis arst, oli ruumis 30 sekundit, ütles, et ühineb diagnoosiga ja läinud ta oligi. Mnjaa ausalt olen sellest siiani häiritud, sest diagnoos oli see, et diagnoosi pole... ei ole allergia, ei viirus ega midagi muud arvatavasti ka mitte...grrrrrrrrrr.. aga ei ma ei kirjuta rohkem, sest mina ju midagi muuta ei saa... Igatahes on nüüdseks täpid enamjaolt kadunud...
Suurem laps on nüüdseks 2 kuud koolis käinud ja oma esimese veeranditunnistuse ka kätte saanud. Kirjutan koolist, süsteemist pikemalt järgmises postituses, sest rääkida on paljust...niipalju vaid mainin ette, et Eesti koolisüsteem tundub üha enam ideaalilähedane.. oh jah...
Ah jaa.... vahepõikeks.... kui Christian oli 2 nädalat koolis käinud tuli ta ühel päeval koju reklaamlehega. Mis te arvate mida see sisaldas??? Muidugi kutset ja reklaami iludusvõistlustele nagu meiegi võime Eestis ühelt telekanalilt nautida. Pikalt ja laialt kirjutati milliseid fotosid teha, millised voorud toimuvad, millised auhinnad ootavad ja muidugi mis see kõik maksma läheb. Haha. Kutse maandus prügikastis. Kõik!
Mis veel - ah jaa - JÄÄTISEAUTO!!!! Igal nädalavahetusel sõidab läbi naabruskondade suur ja värviline jäätiseauto, mis valju muusikaga kutsub lapsi jäätisele. Christian on muidugi vaimustuses ning Patrick hakkab ka mõistma, mida see muusika tähendab. Ühesõnaga üritan nädalavahetusel alati sularaha rahakotis hoida, et lastele ühel või teisel päeval väike jäätis lubada. Tegelikult tore traditsioon siin, eriti kui laps mõistab, et alati ei pea ostma.
Püüan siis hiljemalt esmaspäevaks mõned pildid siia laadida ning juba varsti kirjutan taas.. Bye bye
Jaanuar ja veebruari algus möödus meil suuresti kodu otsimise tähe all.... vaatasime mitmekümneid erinevaid maju, kortereid, ridaelamuid jne jne.... Nii tohutu raske on otsustada mida võtta, mida jätta. Seega lõpuks jõudsime tõdemuseni, et rendime korterit aastakese ning püüame selle aja sees välja mõelda kus linnas, millises majas tahame elada. Anname endale natuke aega ringi vaadata, mitte ei hüppa pea ees vette ning riskime hilisema pettumusega.
Korterid on siin peamiselt erafirmade omanduses ning moodustavad enamasti 6- 20 majast koosneva korterikommuuni, mida siis haldab vastav firma. Meie elame 8st majast koosnevas korteriühistus, millel siis olemas bassein, pesula, park ning nn clubhouse. Meeldivaks teeb siin elamise suhteliselt vähene majade arv ning seega ka inimeste arv. Elame teisel korrusel kolmetoalises korteris, millel ruutmeetreid 82m2. Seega üsna suur ja hubane.. suure rõduga ning kahe sisse kõnnitava garderoobiga. Meie magamistoas olev garderoob on umbes sama suur kui vene ajal ehitatud kolmetoalise korteri väikseim tuba...
Üha enam tõden, et tegime õige valiku, kuna otse majakompleksi kõrval on suur park jalutusraja , staadioni ning palliväljakutega. Käin lastega tihti 2 kilomeetrisel spordirajal kõndimas ja loodust nautimas, sest asub see suurtest teedest üsna eemal. Homme püüan mõned pildid ka lisada. Kuna ilmad on olnud mõnusad - ehk siis tõlkes sellised keskmise Eesti suve kraadides - siis oleme lastega iga päevaselt pargis. Mitte keegi ei möödu sinust tervitamata ning tihti küsimata kuidas läheb ja soovides edu... see on pool, mis mulle Ameerikas tõeliselt meeldib - inimeste sõbralikkus ja soe olemus - jah võime pikalt vaielda teemal, kas see on ehe või mitte, aga olgem ausad....pigem mitteehe sõbralikkus kui ehe sallimatus... kas pole?
Kuna alustasime siin praktiliselt algusest, siis loomulikult olime pikalt ka mööbli ning sisustuse otsingutel. Taaskord pidin tõdema kuivõrd ebatasakaalus on Eestis palga ja hinna suhe. Absoluutselt igal pool, kus poodlesime pakuti suuri allahindlusi...osta üks saad teie tasuta, pool hinnast, 25% soodsam jne jne. Leidsime endale suure 4-kohalise diivani koos kiiktugitooliga vaid 500 $ eest ning kogu sisustus läks meile maksma kuskil 1500 $. Pole paha kas pole??? Ok olen aus - mõned üksikud asjad saime ka pereliikmetelt, kuid see moodustab vaid tühise osa kogusummast. Samas - teenused nagu internet, televisioon, mobiiltelefon on siiski odavamad Eestis.
Nagu eelmises postituses mainisin, siis ootas meid veebruari alguses ees Superbowl party.. ehk siis superbowl on suur spordisündmus Ameerikas, kus kaks parimat Ameerika jalgpalli meeskonda võistlevad võidu ja tiitli nimel ning seda sündmust tähistatakse tavaliselt suurte pidudega. Olime meiegi kutsutud ühele sellisele. Nimelt meie pere sõpradel on traditsioon juba viimased 12 aastat seda korraldada. See perekond ja nende maja on nagu koopia eht-ameerikalikust elustiilist ehedast Ameerika perefilmist. ei, ärge mõistke mind valesti....nad on väga soe, sõbralik ja tore perekond ning väga head sõbrad, aga eestlasena on nad alati olnud mulle võrdluseks filmidele. Nende maja on suur kahekorruseline valge elamu, kust ei puudu valge sammastega terrass, kiikpink maja ees ning masti heisatud Ameerika lipp. Nende elutuppa mahuks vabalt ära tavaline hrjusovtka 3-toaline korter. Garaazist on aga ehitatud tõeline mancave - kahe supersuure ekraaniga telekaga, baari, piljardilaua ning seinetele naelutatud püssidega.. jep... see garaaž ise juba on väärt külastamast.
Selle pere traditsioonide kohaselt toimub võrdselt superbowliga ka kokanduslik võistlus ning selle aasta teemaks oli chilli. Juurdlesin pikalt kas üritada osaleda või mitte, aga kuna aega jäi väheks siis otsustasin mitte. Ka ei viinud ma seekord mitte midagi eestilikku vaid tegin tavalise puuviljasalati, mis osutus lõpuks õigeks valikuks kuna oli ainus värske asi kogu toodud toitude juures. Ega ma ausalt ei oskagi öelda enam, kes võistlesid seekord superbowlis, aga tean, et oli üks igavamaid võistlusi aastate jooksul. Naised tavaliselt jutlevad niisama ning ootavad reklaame, mis superbowli ajal on tavalisest naljakamad, mehed elavad aktiivselt kaasa tehes panuseid. Igatahes oli kokkuvõttes mõnus ameerikalik õhtupoolik.
Meil on ka esimest korda väiksemaga arsti juures käidud. Uude korterisse kolimise järel tekkisid nimelt tema põskedele, kätele ja jalgadele punased täpikesed, mis ei olnud ei nakkushaigus ega ei tundunud olevat ka allergia.. või siis siiski oli.. ma ei tea. Peale seda kui need täpid 3 nädala jooksul ära ei kadunud viisime poisi siis arstile. Olgu öeldud, et siin peab ostma eraviisilise ravikindlustuse, sest enamus tööandjatest seda ei anna. Ühesõnaga ravikindlustus meil puudub. Niisiis läks meie arstivisiit maksma 140$. Selle raha eest siis kaaluti ja mõõdeti, vaadati üle vaktsineerimispass ( vahepõikena on siin vaktsineerimine peaaegu sunduslik...tegelikult mitte aga lasteaed ja kool ei võta last vastu kui seda pole ning sõltuvalt arstist võidakse sinust keeldumise korral ka lastekaitsele teatada - aga ma ei peatu sellel pikemalt, sest siis ei suudaks ma pidama saada ha). Meiega tegeles peamiselt medõde, kes lapse üle vaatas, lisaküsimusi ei esitanud, pani diagnoosi ning läks seejärel arstiga läbi rääkima. Tuli tähtis arst, oli ruumis 30 sekundit, ütles, et ühineb diagnoosiga ja läinud ta oligi. Mnjaa ausalt olen sellest siiani häiritud, sest diagnoos oli see, et diagnoosi pole... ei ole allergia, ei viirus ega midagi muud arvatavasti ka mitte...grrrrrrrrrr.. aga ei ma ei kirjuta rohkem, sest mina ju midagi muuta ei saa... Igatahes on nüüdseks täpid enamjaolt kadunud...
Suurem laps on nüüdseks 2 kuud koolis käinud ja oma esimese veeranditunnistuse ka kätte saanud. Kirjutan koolist, süsteemist pikemalt järgmises postituses, sest rääkida on paljust...niipalju vaid mainin ette, et Eesti koolisüsteem tundub üha enam ideaalilähedane.. oh jah...
Ah jaa.... vahepõikeks.... kui Christian oli 2 nädalat koolis käinud tuli ta ühel päeval koju reklaamlehega. Mis te arvate mida see sisaldas??? Muidugi kutset ja reklaami iludusvõistlustele nagu meiegi võime Eestis ühelt telekanalilt nautida. Pikalt ja laialt kirjutati milliseid fotosid teha, millised voorud toimuvad, millised auhinnad ootavad ja muidugi mis see kõik maksma läheb. Haha. Kutse maandus prügikastis. Kõik!
Mis veel - ah jaa - JÄÄTISEAUTO!!!! Igal nädalavahetusel sõidab läbi naabruskondade suur ja värviline jäätiseauto, mis valju muusikaga kutsub lapsi jäätisele. Christian on muidugi vaimustuses ning Patrick hakkab ka mõistma, mida see muusika tähendab. Ühesõnaga üritan nädalavahetusel alati sularaha rahakotis hoida, et lastele ühel või teisel päeval väike jäätis lubada. Tegelikult tore traditsioon siin, eriti kui laps mõistab, et alati ei pea ostma.
Püüan siis hiljemalt esmaspäevaks mõned pildid siia laadida ning juba varsti kirjutan taas.. Bye bye
laupäev, 1. veebruar 2014
Toidust ja ainult toidust
Aeg on lainud lennates ning vahepeal pole leidnud aega kirjutada... luban, et asjaolud paranevad ning kirjutan rohkem regulaarselt. Igatahes on katte joudnud veebruar ning olen siin juba olnud yle poole kuu.. tundub nagu palju rohkem, sest koik, mis kodus oli tundub nii kauge.
Ameeriklaste lemmikajaviide on loomulikult valjas soomas kaimine voi siis yksteise juures ohtustamine. Selle lyhikese aja jooksul oleme juba ohtusutanud kolme pereliikme pool ning valjas soomas kainud lugematu arv kordi. Ei. veel ei ole ymaraks muutunud, aga kui nii edasi laheb, siis oht on olemas. Pere juures soomas kaia on alati vahva. Onneks on peres peaaegu koik oma emalt ehk siis minu ammalt parinud vaga hea kokkamise oskuse ning toidud tehakse tavaliselt ise algusest lopuni. Vaga tavaline see enamuse ameeriklaste seas ei ole, sest suures osas kaiakse kas valjas soomas, ostetakse valmistoitu voi visatakse kylmutatud valmistoit mikrolaineahju. Njah ... Seega siis on meile pakutud kodutehtud lihapalle spagettidega ning varskete salatitega, koduseid burgereid ning kanapirukat....magustoitudeks brownid, banaanipuding, ounakook.. namm namm.. koige toredam on alati seltskond ning koosolemise room. Ka minu ameerika pere on yhinenud ylemaailmse lauamangu palavikuga, nii et ajal kui Eestis olin lisandus see ohtusookide juurde kuuluvate tegevuste juurde.. ei kurda!
Mehed loomulikult ei saa yle ega ymber spordikanali vaatamisest ehk siis tapsemalt kaasa elamast oma lemmik ameerika jalgpalli meeskonnale. Suurteks lemmikuteks on siin muidugi kas Houston Texans voi Dallas Cowboys meeskonnad - no ja nii need erinevad poolehoidjad siis vaidlevad, kiruvad, hoiskavad ja aasivad teineteist kogu ohtu ning terve mangu valtel... oh ja hoia nahk kui sulle moni muu meeskond valjaspool Texast peaks meeldima nagu nt Ney York Giants voi New England Patriots jne - sellisel juhul saad pahe koigilt texalastelt...seda yldjuhul muidugi sobralikult aasides - yldjuhul ;)n Igatahes homme lahme suurele Superbowl peole, aga sellest eraldi kirjutan juba jargmine kord.
Valjas soomine on aga ooper omaette / soogikohti on iga nurga peal, igal tanaval, maantee aares nii yhel kui teisel pool... valik votab silme eest kirjuks ning teate kui raske on otsustada mida siis lopuks valida, sest valikuvoimalus on lihtsalt nii tohutu - vali siis barbeque, southern cooking, asian, mis jaguneb veel eraldi hiina, jaapani, thai, india, korea, vietnami jne restoranideks voi siis hoopis mehhiko toit, mis siin vaga vaga vaga populaarne voi siis kreeka, itaalia, saksa, poola, braziilia, kuuba, kariibi jne jne.. nimekiri on loputu. No nii ja kui siis lopuks ise voi valjakutsuja on otsuse resorani suhtes teinud siis seisab ees uus valik...mida valida menyyst??? Uskuge - ka see pole yldse nii kerge nagu voiks - vali esmalt nt omale liha.. ning muidugi eraldi veel lihatyki suurus ja kypsusaste, siis kumnete lisandite hulgast paar kolm lemmikut - no aga kuidas teada, mis lemmik on kui pidevalt antud kohas soomas ei kai.. seejarel kas lisada juurde veel eelroog, salat, magustoit voi hoopis menyyst midagi asendada millegi muuga, kas salatikaste votta salati peale voi korvale ning millist jooki seekord kysida... uhhh - tundub nagu peavalu , kas pole?
Ok lopuks peale igasuguseid otsuseid tulevad siis joogid, mis on ikka meie omadegavorreldes vaga suurtes topsides ja muidugi ohtra jaaga. Siin Texases ostad vaid yhe joogi ning terve soogikohas olemise valtel taidetakse see pidevalt uuesti ja uuesti... Maletan kui aastaid tagasi esimest korda Texasesse tulin ja mind loomulikult ka kohe valja sooma viidi... minu nagu pidi peegeldama ikka ylimat hammastust kui minu jooki taitma tuldi, sest naerma hakkasid koik... muidugi sobralikult.. haha. No ja mina arvasin, et olen koigega juba harjunud siin, aga ei - seekord suutis mind hammastada yks vaike barbeque soogikoht - nimelt kui mulle siis lounapakkumisega kaasuv tasuta joogitops ulatati, siis pidin ikka istuli kukkuma - see tops oli niiiiiiiiiiiiii tohutu... muideks mootsin ara - sinna mahtus tervelt 1,6 !!!!! liitrit vedelikku ning otse loomulkult on see moeldud yhele inimesele. Mnjah.. onneks saab selle ise taita endale sobiva joogiga. Toit seal oli aga superhea - olen yldse barbeque sober ning kui kylla tulete siis selle peab ara proovima.
Joogid jookideks, aga ka toidukogused on tohutud... oleme siiani mehega kahepeale yhe eine votnud ega kordagi pidanud tyhja kohuga lahkuma.. niivord suured ja toitvad on siin koik soogid. Njah siinkohal pean teiega jagama taaskord naidet toiduhulga kohta. Minu amm viis meid paar paeva tagasi valja sooma nn country restorani, mis siis tahendab tavaparast lounaosariikide menyyd pakkuvat soogikohta. Olgu.. koik need eespool kirjeldatud valikud tehtud otsustasime mehega jagada kypsetatud kartulit lisadega, siiski natuke kaheldes kas seekord peaksime eraldi tellima. Kypsetatud kartul siin Texases kujutab endast nagu nimigi ytleb ahjukartulit, mis siis pikuti pooleks loigatakse ning taidetakse peekonitykikeste, juustu, hapukoore ja rohelise sibulaga - vaga hea on igatahes. No ja kui siis lauale toodi meie kartul ei osanud terve laudkond oelda ei I-d ega O-d.. ..koigi silmad olid vaid kartulil ja seejarel vaatasid kysivalt teenindaja otsa. Miks siis? Kartul - st 1 kartul oli nii suur nagu meie poodides myydav suurem pats leiba - ma kordan- seal olnud mitte 10 kartulit vaid yksainus pikuti pooleks loigatud kartul - njah kujutasin endamisi ette kuidas neid kartuleid vaetisega aina yle ja yle puistatakse. Muide ka kahekesi syyes ei suutnud me seda lopetada ning soime seda veel ka jargmise paeva lounaks, jagades seekord ylejaanu kolme vahel. Panen homme valja ka moned pildid topsikust ja kartulist - hetkel neid kahjuks pole.
Toidukultuur on siin ikka vaga tahtis... isegi nyyd seda kirjutades sain sonumi oma ammalt, et homsele kokkusaamisele tuleb koigil midagi kaasa votta - seda nimetatakse siin nn potluck - peo korraldaja teeb vaid moned toidud ja kyllatulijad votavad omapoolt lisa.. ehk nagu meilgi viimasel ajal aina rohkem ja rohkem kombeks. Minul paluti aga midagi eestimaist teha - seega seisangi siin dilemma ees mida teha...eks motlen veel ja anna hiljem teada mida tegin ja kas soodi...
Ah jah lisasin end vabatahtikke nimekirja, kes matustele toitu valmistavad. Siin linnakeses on kombeks nii, et kui matused peetakse kirikus siis peiedel pakutavate toitude eest ei maksa lahkunu pereliikmed vaid vabatahtlikud, kes end kirja on pannud. Helistatakse paljudele vabatahtlikele vastavalt matusele tulevate inimeste arvu jargi ning igayks toob vaid yhe roa - jagatakse ara kas salat, juurvili, pearoog voi magustoit ning kogus on soovitav nii 12-15 inimesele. Minu amm votab sellest osa ning kuna mulle idee meeldib, siis otsustasin seda ka ise teha - yhes kuus saab kuskil vaid yhe kone, seega pole ju hullu. Mulle on vaga sydamelahedane kuidas siin inimestest hoolitakse ning neid igati abistatakse ning kuna lahkunute peredel on ju isegi palju valjaminekuid siis vahim kuidas aidata on viia yksainus roog peiedele.. vot siis...
Olgu, aitab soogist. See teema oli algselt moeldud ka muust kirjutama, aga venis kuidagi pikaks - eks kirjutan teistest asjadest jargmises postituses kuid lopetuseks yks hea retsept teile, mille andis mulle mu meheode - ma ei ole vaga suur toore brokkoli fann aga see voitis mu sydame..
Brokkoli salat
2 pead varsket brokkolit 100 gr rosinaid, 100 gr pahklitykke voi mandlilaaste
1 punane sibul 250 gr majoneesi, 2 spl mett voi 70 gr suhkrut
250 gr peekonit 2 sp valge veini aadikat
1. Pruunista peekon ning tykelda vaiksemateks tykkideks
2. Loika brokkoli ampsusuurusteks tykkideks ning tykelda ka sibul.
3. Pne peekon, brokkoli, rosinad, pahklid ja sibul kaussi
4. Sega majonees mee voi suhkruga ning aadikaga, lisa salatile ning sega. Lase kylmikus seista kuni serveerimiseni
Kirjutamiseni
Ameeriklaste lemmikajaviide on loomulikult valjas soomas kaimine voi siis yksteise juures ohtustamine. Selle lyhikese aja jooksul oleme juba ohtusutanud kolme pereliikme pool ning valjas soomas kainud lugematu arv kordi. Ei. veel ei ole ymaraks muutunud, aga kui nii edasi laheb, siis oht on olemas. Pere juures soomas kaia on alati vahva. Onneks on peres peaaegu koik oma emalt ehk siis minu ammalt parinud vaga hea kokkamise oskuse ning toidud tehakse tavaliselt ise algusest lopuni. Vaga tavaline see enamuse ameeriklaste seas ei ole, sest suures osas kaiakse kas valjas soomas, ostetakse valmistoitu voi visatakse kylmutatud valmistoit mikrolaineahju. Njah ... Seega siis on meile pakutud kodutehtud lihapalle spagettidega ning varskete salatitega, koduseid burgereid ning kanapirukat....magustoitudeks brownid, banaanipuding, ounakook.. namm namm.. koige toredam on alati seltskond ning koosolemise room. Ka minu ameerika pere on yhinenud ylemaailmse lauamangu palavikuga, nii et ajal kui Eestis olin lisandus see ohtusookide juurde kuuluvate tegevuste juurde.. ei kurda!
Mehed loomulikult ei saa yle ega ymber spordikanali vaatamisest ehk siis tapsemalt kaasa elamast oma lemmik ameerika jalgpalli meeskonnale. Suurteks lemmikuteks on siin muidugi kas Houston Texans voi Dallas Cowboys meeskonnad - no ja nii need erinevad poolehoidjad siis vaidlevad, kiruvad, hoiskavad ja aasivad teineteist kogu ohtu ning terve mangu valtel... oh ja hoia nahk kui sulle moni muu meeskond valjaspool Texast peaks meeldima nagu nt Ney York Giants voi New England Patriots jne - sellisel juhul saad pahe koigilt texalastelt...seda yldjuhul muidugi sobralikult aasides - yldjuhul ;)n Igatahes homme lahme suurele Superbowl peole, aga sellest eraldi kirjutan juba jargmine kord.
Valjas soomine on aga ooper omaette / soogikohti on iga nurga peal, igal tanaval, maantee aares nii yhel kui teisel pool... valik votab silme eest kirjuks ning teate kui raske on otsustada mida siis lopuks valida, sest valikuvoimalus on lihtsalt nii tohutu - vali siis barbeque, southern cooking, asian, mis jaguneb veel eraldi hiina, jaapani, thai, india, korea, vietnami jne restoranideks voi siis hoopis mehhiko toit, mis siin vaga vaga vaga populaarne voi siis kreeka, itaalia, saksa, poola, braziilia, kuuba, kariibi jne jne.. nimekiri on loputu. No nii ja kui siis lopuks ise voi valjakutsuja on otsuse resorani suhtes teinud siis seisab ees uus valik...mida valida menyyst??? Uskuge - ka see pole yldse nii kerge nagu voiks - vali esmalt nt omale liha.. ning muidugi eraldi veel lihatyki suurus ja kypsusaste, siis kumnete lisandite hulgast paar kolm lemmikut - no aga kuidas teada, mis lemmik on kui pidevalt antud kohas soomas ei kai.. seejarel kas lisada juurde veel eelroog, salat, magustoit voi hoopis menyyst midagi asendada millegi muuga, kas salatikaste votta salati peale voi korvale ning millist jooki seekord kysida... uhhh - tundub nagu peavalu , kas pole?
Ok lopuks peale igasuguseid otsuseid tulevad siis joogid, mis on ikka meie omadegavorreldes vaga suurtes topsides ja muidugi ohtra jaaga. Siin Texases ostad vaid yhe joogi ning terve soogikohas olemise valtel taidetakse see pidevalt uuesti ja uuesti... Maletan kui aastaid tagasi esimest korda Texasesse tulin ja mind loomulikult ka kohe valja sooma viidi... minu nagu pidi peegeldama ikka ylimat hammastust kui minu jooki taitma tuldi, sest naerma hakkasid koik... muidugi sobralikult.. haha. No ja mina arvasin, et olen koigega juba harjunud siin, aga ei - seekord suutis mind hammastada yks vaike barbeque soogikoht - nimelt kui mulle siis lounapakkumisega kaasuv tasuta joogitops ulatati, siis pidin ikka istuli kukkuma - see tops oli niiiiiiiiiiiiii tohutu... muideks mootsin ara - sinna mahtus tervelt 1,6 !!!!! liitrit vedelikku ning otse loomulkult on see moeldud yhele inimesele. Mnjah.. onneks saab selle ise taita endale sobiva joogiga. Toit seal oli aga superhea - olen yldse barbeque sober ning kui kylla tulete siis selle peab ara proovima.
Joogid jookideks, aga ka toidukogused on tohutud... oleme siiani mehega kahepeale yhe eine votnud ega kordagi pidanud tyhja kohuga lahkuma.. niivord suured ja toitvad on siin koik soogid. Njah siinkohal pean teiega jagama taaskord naidet toiduhulga kohta. Minu amm viis meid paar paeva tagasi valja sooma nn country restorani, mis siis tahendab tavaparast lounaosariikide menyyd pakkuvat soogikohta. Olgu.. koik need eespool kirjeldatud valikud tehtud otsustasime mehega jagada kypsetatud kartulit lisadega, siiski natuke kaheldes kas seekord peaksime eraldi tellima. Kypsetatud kartul siin Texases kujutab endast nagu nimigi ytleb ahjukartulit, mis siis pikuti pooleks loigatakse ning taidetakse peekonitykikeste, juustu, hapukoore ja rohelise sibulaga - vaga hea on igatahes. No ja kui siis lauale toodi meie kartul ei osanud terve laudkond oelda ei I-d ega O-d.. ..koigi silmad olid vaid kartulil ja seejarel vaatasid kysivalt teenindaja otsa. Miks siis? Kartul - st 1 kartul oli nii suur nagu meie poodides myydav suurem pats leiba - ma kordan- seal olnud mitte 10 kartulit vaid yksainus pikuti pooleks loigatud kartul - njah kujutasin endamisi ette kuidas neid kartuleid vaetisega aina yle ja yle puistatakse. Muide ka kahekesi syyes ei suutnud me seda lopetada ning soime seda veel ka jargmise paeva lounaks, jagades seekord ylejaanu kolme vahel. Panen homme valja ka moned pildid topsikust ja kartulist - hetkel neid kahjuks pole.
Toidukultuur on siin ikka vaga tahtis... isegi nyyd seda kirjutades sain sonumi oma ammalt, et homsele kokkusaamisele tuleb koigil midagi kaasa votta - seda nimetatakse siin nn potluck - peo korraldaja teeb vaid moned toidud ja kyllatulijad votavad omapoolt lisa.. ehk nagu meilgi viimasel ajal aina rohkem ja rohkem kombeks. Minul paluti aga midagi eestimaist teha - seega seisangi siin dilemma ees mida teha...eks motlen veel ja anna hiljem teada mida tegin ja kas soodi...
Ah jah lisasin end vabatahtikke nimekirja, kes matustele toitu valmistavad. Siin linnakeses on kombeks nii, et kui matused peetakse kirikus siis peiedel pakutavate toitude eest ei maksa lahkunu pereliikmed vaid vabatahtlikud, kes end kirja on pannud. Helistatakse paljudele vabatahtlikele vastavalt matusele tulevate inimeste arvu jargi ning igayks toob vaid yhe roa - jagatakse ara kas salat, juurvili, pearoog voi magustoit ning kogus on soovitav nii 12-15 inimesele. Minu amm votab sellest osa ning kuna mulle idee meeldib, siis otsustasin seda ka ise teha - yhes kuus saab kuskil vaid yhe kone, seega pole ju hullu. Mulle on vaga sydamelahedane kuidas siin inimestest hoolitakse ning neid igati abistatakse ning kuna lahkunute peredel on ju isegi palju valjaminekuid siis vahim kuidas aidata on viia yksainus roog peiedele.. vot siis...
Olgu, aitab soogist. See teema oli algselt moeldud ka muust kirjutama, aga venis kuidagi pikaks - eks kirjutan teistest asjadest jargmises postituses kuid lopetuseks yks hea retsept teile, mille andis mulle mu meheode - ma ei ole vaga suur toore brokkoli fann aga see voitis mu sydame..
Brokkoli salat
2 pead varsket brokkolit 100 gr rosinaid, 100 gr pahklitykke voi mandlilaaste
1 punane sibul 250 gr majoneesi, 2 spl mett voi 70 gr suhkrut
250 gr peekonit 2 sp valge veini aadikat
1. Pruunista peekon ning tykelda vaiksemateks tykkideks
2. Loika brokkoli ampsusuurusteks tykkideks ning tykelda ka sibul.
3. Pne peekon, brokkoli, rosinad, pahklid ja sibul kaussi
4. Sega majonees mee voi suhkruga ning aadikaga, lisa salatile ning sega. Lase kylmikus seista kuni serveerimiseni
Kirjutamiseni
reede, 24. jaanuar 2014
Welcome to Texas, pulmad ja Walmart
Taaskordne lennureis Bostonist Houstonisse... 4,5 tundi Southwest airlinesiga ... uhh ma olen vasinud lennukitest ja lennureisidest. Samas oli seekordne lend pooltyhi ning seega sai igayks meist enda valdusesse terve rea - nii voib lausa lendamist nautima hakkata - voi siis ikkagi mitte. Meie piloot osutus naljaninaks ning hoidis tuju yleval kogu lennu valtel..."Siin teie piloot.. soovitan sygavalt teil telefonid valja lylitada kui oma lahedasi telefoni otsas armastate.. voi siis kui ei armasta voite kasutatada ka vangemaid sonu.".. " Oleme joudnud X korgusele.. tundke ennast kui kodus, aga 4 tunni parast valjuma peate sellegipoolest".. " Oleme joudnud Houstonisse. Kui teil soojast villand saab, siis viin teid tagasi. Arge unustage siis minu poolt Texas steaki syya" jne jne.. meie olukorras tundusid need muidugi naljakamad kui siin neid tolkides.
Houston ei votnudki meid seekord vastu kuumapahvakuga nakku.. jah eks ole jaanuar ka ning toelist sooja tuleb veel natukene oodata. Siiski siiski lyhikesed kaised on taielikult juba kantavad.
Enamik mehe perekonnast elab Houstoni nn aarelinnas nimega Alvin (moned pildid allpool) ning arvatavasti seame end ka ise siin sisse...voi siis korvallinnas - eks aeg naitab. Houstonisse soit kaib kiiresti.. u 25-30 min, kesklinna 40 min. Yleyldse moodetakse siin vahemaad tundides mitte miilides ning ilma autota on igasugune liiklemine praktiliselt voimatu - uskuge mind- tipptunnil ummikutes olla ei ole monus. Alvin aga on monus vaike Texase linnake, kus tegelikult koik eluks vajalik olemas ning kui mitte, siis on see autosoidu kaugusel. Elanikke kuskil 24000 ning rassiliselt ysna kirju nagu enamus Houstonist, suurem osa siiski valged ja mehhiklased. Siin linnas voib kohata ysna tihti toelist lounaosariikide aksenti, kaitumismaneeri, olekut ning kylalislahkust. Toredad vanatadid poekestes voi dinerites poorduvad sinu poole sooja tervitusega: " Hi Honey how are you today. How can I help you sweetypie?" kui nyyd kujutate ette, et see on oeldud tosise lounaosariigi aksendiga siis vahest saate ettekujutuse selle linnakese sarmist. Loomulikult vottis sellise poordumisega harjumine minul kui Eestimaal yles kasnavud naisel paris tykk aega, aga nyydseks olen oppinud seda armsaks pidama.
Esialgu seame end sisse Wyatti ema juures - seniks kuni leiame endale paris oma elamise. Loomulikult loodame, et see juhtub ysna pea. Esialgu oli mehel plaan kodu valmis vaadata, aga mulle oli oluline koht oma silma ja tunnetusega yle vaadata.
Meie esimene kaik Texases peale kohvrite mahalaadimist oli ekskursioon Walmarti, mis on tohutu suur supermarket, mis levinud yle Ameerika. Mitte, et mulle Walmartis pakutav nii vaga meeldiks, aga see nn ekskursioon kaib minu meelest Texases kaigu juurde, vahemalt siin, Alvinis, kus see lausa 24 tundi avatud on ning kus oositi voib palju huvitavat ja naljakat naha...nt shoppamine pidjaamades. Samas mitte kunagi ei ole ma vist walmartist valjunud ilma midagi ostmata.. nagu ka seekord...aga jah nagu oeldud eelistan tavaliselt siiski mujal shoppamist.
Terve jargmine paev moodus pulmadeks ettevalmistusi tegemas. Olime kutsutud Wyatti oetytre pulma, kes abiellub Ameerika Hiina mehega. Kuna kokku tuleb terve suguvosa siis oli see mulle ja poistele ka voimalus sugulasi tervitada yle pika pika aja ning neile esimene kord Patrickut naha. Njah kuigi mees on Houstonis yles kasvanud siis siiski suutsime Houstonis ara eksida ning mitu korda ringi tiirutada - jah, meil oli Gps olemas, aga ka see oli taielikult segaduses viimaks... tulemusena 1 tunni soidu asemel, laks meil kolm ning oma ilusad riided pidime selga panema tee korval bensukas, mis veel tagatipuks osutus veokitejuhtide peatus- ja puhkepaigaks. Jube oli - ausona- seal tiirles ikka vagagi kummalisi persoone - tanasin taevast, et tervena valja saime. Hahah ja mis koige "toredam" - sain kutse ka veokisoidule seltsiliseks tulla....vastamata mul pakkujale jai ning uksed kindlalt lukustatud pyydsime leida oige suuna.
Pulmad olid ilusad nagu pulmad ikka kuid vaga vaga suured ja uhked. 250+ inimest, uhke kahekorruseline pulmahoone, buffelaud, diskor, photobooth jne jne... aga me nautisime ka taiega. Oma 50+ korda kuulsin ja kordasin seda sama fraasi : " Hi. How are you, It is so nice to see you/ meet you".. seda muidugi ameerikaliku naeratuse saatel ning vastava haaletooniga.. ei tegelikult oli tore, sest sugulastega kohtun alati hea meelega ning kuna muusika vali ning rahvast palju, siis eriti muud raakida ei olnudki vaga voimalik. Muidugi sai ikka yhe voi teisega pikemalt ka vesteldud ning meie ohtu vaike staar oli muidugi Patrick, keda uudistama ja musitama tuldi - vaene vaike, koik see rahvahulk vasitas ta nii korralikult ara, et vajus sygavasse unne juba kl 8 ohtul ning ei hairinud teda ei vali muusika, seltskond ega ilutulestik. Christianit naiteks ei onnestunud meil aga terve ohtu valtel naha, kuna see kadus valja mangima koos omavanuste sugulastega ning vaevalt joudis vahepeal pulmatordi alla kugistada.
Otse loomulikult kohtusime ka uute inimestega ning ikka kordasime eelpool mainitud viisakusfraase. Kuna minu abikaasa on vaga jutukas siis jouab ikka teema sinnani, et ma ei ole Ameerikast parit. " Oh where are you from?" - " Estonia" - " Uh?" ... oh mind kyll - unustasin kuidas vastata sellele kysimusele. tavaparaselt on minu esimene vastus : " I'm from Europe" ning umbes 50 % jaab selle vastusega kenasti rahule. Edasisel kysimisel vastan" Northen Europe", millega jaab rahule jargmised 25 %, noh ja kui siis edasi kysitakse siis vastan juba - I'm from Estonia ning lisan kohe juurde - It is near Finland and Sweden / selle vastusega jaab rahule 24% ning kui siis juhtub, et suhtlen selle ylejaanud 1 %ga siis raagin ja kirjeldan juba pikemalt kus ja kuidas.
Houston ei votnudki meid seekord vastu kuumapahvakuga nakku.. jah eks ole jaanuar ka ning toelist sooja tuleb veel natukene oodata. Siiski siiski lyhikesed kaised on taielikult juba kantavad.
Enamik mehe perekonnast elab Houstoni nn aarelinnas nimega Alvin (moned pildid allpool) ning arvatavasti seame end ka ise siin sisse...voi siis korvallinnas - eks aeg naitab. Houstonisse soit kaib kiiresti.. u 25-30 min, kesklinna 40 min. Yleyldse moodetakse siin vahemaad tundides mitte miilides ning ilma autota on igasugune liiklemine praktiliselt voimatu - uskuge mind- tipptunnil ummikutes olla ei ole monus. Alvin aga on monus vaike Texase linnake, kus tegelikult koik eluks vajalik olemas ning kui mitte, siis on see autosoidu kaugusel. Elanikke kuskil 24000 ning rassiliselt ysna kirju nagu enamus Houstonist, suurem osa siiski valged ja mehhiklased. Siin linnas voib kohata ysna tihti toelist lounaosariikide aksenti, kaitumismaneeri, olekut ning kylalislahkust. Toredad vanatadid poekestes voi dinerites poorduvad sinu poole sooja tervitusega: " Hi Honey how are you today. How can I help you sweetypie?" kui nyyd kujutate ette, et see on oeldud tosise lounaosariigi aksendiga siis vahest saate ettekujutuse selle linnakese sarmist. Loomulikult vottis sellise poordumisega harjumine minul kui Eestimaal yles kasnavud naisel paris tykk aega, aga nyydseks olen oppinud seda armsaks pidama.
Esialgu seame end sisse Wyatti ema juures - seniks kuni leiame endale paris oma elamise. Loomulikult loodame, et see juhtub ysna pea. Esialgu oli mehel plaan kodu valmis vaadata, aga mulle oli oluline koht oma silma ja tunnetusega yle vaadata.
Meie esimene kaik Texases peale kohvrite mahalaadimist oli ekskursioon Walmarti, mis on tohutu suur supermarket, mis levinud yle Ameerika. Mitte, et mulle Walmartis pakutav nii vaga meeldiks, aga see nn ekskursioon kaib minu meelest Texases kaigu juurde, vahemalt siin, Alvinis, kus see lausa 24 tundi avatud on ning kus oositi voib palju huvitavat ja naljakat naha...nt shoppamine pidjaamades. Samas mitte kunagi ei ole ma vist walmartist valjunud ilma midagi ostmata.. nagu ka seekord...aga jah nagu oeldud eelistan tavaliselt siiski mujal shoppamist.
Terve jargmine paev moodus pulmadeks ettevalmistusi tegemas. Olime kutsutud Wyatti oetytre pulma, kes abiellub Ameerika Hiina mehega. Kuna kokku tuleb terve suguvosa siis oli see mulle ja poistele ka voimalus sugulasi tervitada yle pika pika aja ning neile esimene kord Patrickut naha. Njah kuigi mees on Houstonis yles kasvanud siis siiski suutsime Houstonis ara eksida ning mitu korda ringi tiirutada - jah, meil oli Gps olemas, aga ka see oli taielikult segaduses viimaks... tulemusena 1 tunni soidu asemel, laks meil kolm ning oma ilusad riided pidime selga panema tee korval bensukas, mis veel tagatipuks osutus veokitejuhtide peatus- ja puhkepaigaks. Jube oli - ausona- seal tiirles ikka vagagi kummalisi persoone - tanasin taevast, et tervena valja saime. Hahah ja mis koige "toredam" - sain kutse ka veokisoidule seltsiliseks tulla....vastamata mul pakkujale jai ning uksed kindlalt lukustatud pyydsime leida oige suuna.
Otse loomulikult kohtusime ka uute inimestega ning ikka kordasime eelpool mainitud viisakusfraase. Kuna minu abikaasa on vaga jutukas siis jouab ikka teema sinnani, et ma ei ole Ameerikast parit. " Oh where are you from?" - " Estonia" - " Uh?" ... oh mind kyll - unustasin kuidas vastata sellele kysimusele. tavaparaselt on minu esimene vastus : " I'm from Europe" ning umbes 50 % jaab selle vastusega kenasti rahule. Edasisel kysimisel vastan" Northen Europe", millega jaab rahule jargmised 25 %, noh ja kui siis edasi kysitakse siis vastan juba - I'm from Estonia ning lisan kohe juurde - It is near Finland and Sweden / selle vastusega jaab rahule 24% ning kui siis juhtub, et suhtlen selle ylejaanud 1 %ga siis raagin ja kirjeldan juba pikemalt kus ja kuidas.
Kohalejoudmine
Otsus kolida tagasi Ameerikasse tuli vaikselt, arvatavasti viimase aasta jooksul. Miks? Mhm ei oskagi nagu otseselt vastata. sest tegelikult ju koik toimis. Eks ta suuremal maaral ole ikkagi minu kalli abikaasa Wyatti otsus, kes on viimased peaaegu 6 aastat siin minuga koos elanud. Ameeriklasele on siin kohanemine ikkagi paris keeruline ning paljud asjad ajasid tihtipeale tema harja ikka ysna punaseks...kuna juuksed puuduvad, siis oli see lausa silmaga margatav.. haha.
Suur osa otsusest on ka meie tohutul suguvosal, sest leidsime, et lastel oleks ikkagi palju toredam ules kasvada omavanuste sugulaste keskel. Jah, kes veel ei tea, siis minu abikaasa on 10-lapselisest perest ehk siis kokku 6 venda ja 4 ode. Algselt oli neid 12 aga kaks lahkusid traagiliselt juba lapseeas. Seega minu ammal on 35 lapselast, kellest vanim minuga yheealine ning noorim meie Patrick, samuti juba 7 lapselapselast ning yks veel tulekul ja kui veel arvestada, et perre kuuluvad ka Wyatti tadi oma laste ja lapselastega siis voite ette kujutada kui suur meie suguvosa siin on ning miks nendest nii raske eemal olla on. Samuti on meie suur pere siin tohutult kokkuhoidev, nii et yritusi, kokkusaamisi, koostegevust jatkub peaaegu igasse nadalasse.
Igatahes otsus sai tehtud ning arvestamata seda, et minul on roheline kaart juba kord olnud ning olen Texases elanud 3 aastat, tuli meil viisaga alustada algusest...ootasime 11 kuud, aga katte selle lopuks saime. Nyyd olin aga dilemma ees kuidas mahutada meie 4 elu nelja kohvrisse.. ok ok valetan... mees vottis kaasa veel 3 kohvrit augustis koju naastes, aga ikkagi... mida votta, mida jatta????? Pakkisin, kaalusin, korjasin asju vahemaks, kaalusin, lisasin juurde, vahetasin osa asju teiste vastu, kaalusin, votsin vahemaks jne jne...noh jah pakitud igatahes sai, kuigi palju asju pidin ka maha jatma... aga teie kallid sobrad saate siin ju mind aidata kui kylla tulete .. eks? Lennujaamas muidugi selgus, et kahe kohvri kaal oli u 500 gr yle lubatud piiri, aga probleemi sellest onneks ei tekkinud... uh....
Lennureisi pelgasin vaga - mitte just lendamise enda parast vaid selleparast kuidas minu 17 kuune selle yle elab voi ehk tolkes kuidas mina selle liikuva aastasega yle elan. Tanan siinkohal sydamest kallist eluaegset sobrannat, kes mind autoga Soome lennukile viis, sest ega ma seda kyll ette ei kujutanud kuidas nelja kohvri, nelja kasipagasi, vankri ja kahe lapsega laevale ja parast lennujaama jouaksin. Pagas onnelikult antud, turvavaravatest labi lainud asusime teele ... vahemaandumine Islandil, kus tunni seal veedetud aja jooksul onnestus kohata oppejoudu Tallinna Ylikoolist, kes oli samuti Ameerika poole teel...
Minu suureks yllatuseks laks lennureis paremini kui oodata oskasin... eks see huvitav oli, aga yle elasime. Meie onneks oli molematel lendudel osad kohad tyhjad, nii et saime enda valdusse kolmese istmerea. millest oli tohutu kasu... lisaks veel snakid, raamatud, manguasjad ja videoekraanil mangitavad multikad ja nii see aeg laks. Mnjah oleks peaaegu mainimata jatnud, et 3 tundi enne kohalejoudmist kais mul korraks laine yle pea ja motlesin oudusega kuidas edasi... aga see kestis vaid moned minutid ja laps rahunes peagi, kusjuures magamisest 9 tunni jooksul polnud juttugi kui valja arvata vaike 25 min uinak....
Piiril laks koik ysna ladusalt, kuna saabusin elamisviisaga siis pidin ekstra kontrolli labima kuid onneks probleeme ei tekkinud... ja pere oligi taas koos - kyll mitte veel Texases vaid Bostonis, kus elab meheode ning kus otsustasime peatuda paar jargmist paeva.
Jargmise paeva hommikul laksime nagu ikka Ameerikas kombeks restorani hommikust sooma... noh voi siis Dinerisse nagu siin neid kutsutakse. Olin juba unustanud kuivord suured voivad siinmail portsjonid olla ning piiludes korvallauda tekkis kysimus kuhu see toit koik pannakse... ehk siis otsustasime mehega soogi kahepeale votta ning sellest sai rohkem kui kyll...munad, kartulid lihaga, kaks taldrikusuurust pannkooki...kahju, et siin korvale varsket ei panda nagu meil kombeks, sest koik kokku oli ikka vaga rammus. Kohvi toodi lauale kannuga kuigi tellisin vaid yhe tassi ning yleyldse olin lauas ainuke, kes kohvi kysis.. noh jah ega ma ei kurda. Pannkookide siirupiga soomist pole ma siiani ara oppinud ning kuigi pere mind natuke imelikult vaaatas, siis soin need ikka moosi mitte suhkrusiirupiga. Kuna vesi on siinmail koikides restodes tasuta siis palusime ka klaasi vett, mis jai meist puutumata... vesi haises nagu kloriin .. vakk vakk...
Kuna minu abikaasa on ajaloo huviline siis muidugi ei saanud me ka seekord yle ega umber kohalike vaatamisvaartuste kylastamisest...vahva oli, sest New England ehk siis Ameerika idaosa on koht, kust Ameerika alguse sai ning vaatamist on siin rohkem kui kyllalt...
Kuna paari paeva parast toimuvad Texases suured pulmad, siis pidin kleidi leidma ja pisemale midagi kenamat selga panemiseks.. kaisime labi terve kaubanduskeskuse, aga kleiti leida ei onnestunudki, sest parajasti toimub talveriiete vahetus suve omade vastu ning koik sobivad olid kas juba ara ostetud voi ara pandud. Ausalt ei oleks seda uskunud, et Ameerikas kleidi leidmine selline probleem on, kuna siin on absoluutselt koike.... lopuks leidsin kena musta kleidi targetist juba texases olles.. ptss... see on meie saladus...
Suur osa otsusest on ka meie tohutul suguvosal, sest leidsime, et lastel oleks ikkagi palju toredam ules kasvada omavanuste sugulaste keskel. Jah, kes veel ei tea, siis minu abikaasa on 10-lapselisest perest ehk siis kokku 6 venda ja 4 ode. Algselt oli neid 12 aga kaks lahkusid traagiliselt juba lapseeas. Seega minu ammal on 35 lapselast, kellest vanim minuga yheealine ning noorim meie Patrick, samuti juba 7 lapselapselast ning yks veel tulekul ja kui veel arvestada, et perre kuuluvad ka Wyatti tadi oma laste ja lapselastega siis voite ette kujutada kui suur meie suguvosa siin on ning miks nendest nii raske eemal olla on. Samuti on meie suur pere siin tohutult kokkuhoidev, nii et yritusi, kokkusaamisi, koostegevust jatkub peaaegu igasse nadalasse.
Igatahes otsus sai tehtud ning arvestamata seda, et minul on roheline kaart juba kord olnud ning olen Texases elanud 3 aastat, tuli meil viisaga alustada algusest...ootasime 11 kuud, aga katte selle lopuks saime. Nyyd olin aga dilemma ees kuidas mahutada meie 4 elu nelja kohvrisse.. ok ok valetan... mees vottis kaasa veel 3 kohvrit augustis koju naastes, aga ikkagi... mida votta, mida jatta????? Pakkisin, kaalusin, korjasin asju vahemaks, kaalusin, lisasin juurde, vahetasin osa asju teiste vastu, kaalusin, votsin vahemaks jne jne...noh jah pakitud igatahes sai, kuigi palju asju pidin ka maha jatma... aga teie kallid sobrad saate siin ju mind aidata kui kylla tulete .. eks? Lennujaamas muidugi selgus, et kahe kohvri kaal oli u 500 gr yle lubatud piiri, aga probleemi sellest onneks ei tekkinud... uh....
Lennureisi pelgasin vaga - mitte just lendamise enda parast vaid selleparast kuidas minu 17 kuune selle yle elab voi ehk tolkes kuidas mina selle liikuva aastasega yle elan. Tanan siinkohal sydamest kallist eluaegset sobrannat, kes mind autoga Soome lennukile viis, sest ega ma seda kyll ette ei kujutanud kuidas nelja kohvri, nelja kasipagasi, vankri ja kahe lapsega laevale ja parast lennujaama jouaksin. Pagas onnelikult antud, turvavaravatest labi lainud asusime teele ... vahemaandumine Islandil, kus tunni seal veedetud aja jooksul onnestus kohata oppejoudu Tallinna Ylikoolist, kes oli samuti Ameerika poole teel...
Minu suureks yllatuseks laks lennureis paremini kui oodata oskasin... eks see huvitav oli, aga yle elasime. Meie onneks oli molematel lendudel osad kohad tyhjad, nii et saime enda valdusse kolmese istmerea. millest oli tohutu kasu... lisaks veel snakid, raamatud, manguasjad ja videoekraanil mangitavad multikad ja nii see aeg laks. Mnjah oleks peaaegu mainimata jatnud, et 3 tundi enne kohalejoudmist kais mul korraks laine yle pea ja motlesin oudusega kuidas edasi... aga see kestis vaid moned minutid ja laps rahunes peagi, kusjuures magamisest 9 tunni jooksul polnud juttugi kui valja arvata vaike 25 min uinak....
Piiril laks koik ysna ladusalt, kuna saabusin elamisviisaga siis pidin ekstra kontrolli labima kuid onneks probleeme ei tekkinud... ja pere oligi taas koos - kyll mitte veel Texases vaid Bostonis, kus elab meheode ning kus otsustasime peatuda paar jargmist paeva.
Jargmise paeva hommikul laksime nagu ikka Ameerikas kombeks restorani hommikust sooma... noh voi siis Dinerisse nagu siin neid kutsutakse. Olin juba unustanud kuivord suured voivad siinmail portsjonid olla ning piiludes korvallauda tekkis kysimus kuhu see toit koik pannakse... ehk siis otsustasime mehega soogi kahepeale votta ning sellest sai rohkem kui kyll...munad, kartulid lihaga, kaks taldrikusuurust pannkooki...kahju, et siin korvale varsket ei panda nagu meil kombeks, sest koik kokku oli ikka vaga rammus. Kohvi toodi lauale kannuga kuigi tellisin vaid yhe tassi ning yleyldse olin lauas ainuke, kes kohvi kysis.. noh jah ega ma ei kurda. Pannkookide siirupiga soomist pole ma siiani ara oppinud ning kuigi pere mind natuke imelikult vaaatas, siis soin need ikka moosi mitte suhkrusiirupiga. Kuna vesi on siinmail koikides restodes tasuta siis palusime ka klaasi vett, mis jai meist puutumata... vesi haises nagu kloriin .. vakk vakk...
Kuna minu abikaasa on ajaloo huviline siis muidugi ei saanud me ka seekord yle ega umber kohalike vaatamisvaartuste kylastamisest...vahva oli, sest New England ehk siis Ameerika idaosa on koht, kust Ameerika alguse sai ning vaatamist on siin rohkem kui kyllalt...
Kuna paari paeva parast toimuvad Texases suured pulmad, siis pidin kleidi leidma ja pisemale midagi kenamat selga panemiseks.. kaisime labi terve kaubanduskeskuse, aga kleiti leida ei onnestunudki, sest parajasti toimub talveriiete vahetus suve omade vastu ning koik sobivad olid kas juba ara ostetud voi ara pandud. Ausalt ei oleks seda uskunud, et Ameerikas kleidi leidmine selline probleem on, kuna siin on absoluutselt koike.... lopuks leidsin kena musta kleidi targetist juba texases olles.. ptss... see on meie saladus...
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)